Kohtumispaik TMW: Mari Kalkun ja Tunglleysa

Täna räägime sellest, kuidas kohtusid meie muusik ja laululooja Mari Kalkun, Islandi eksperimentaalmuusika duo Tunglleysa ning Brian Eno ja Björki plaatide produtsent Howie B ning kuidas see viis koostööni, mille esimesi vilju saab juba tänasest nautida. 

Tunglleysa nime all loovad ambientseid helivälju helilooja ja kitarrist Þorkel Atlason ning produtsent ja muusik Pan Thorarensen, kes ühtlasi veab Islandil ka festivali Extreme Chill. Tunglleysa tulevasel albumil kuuleb Mari häält kolmes loos, sealhulgas täna esimese pääsukesena lendu lastud videosinglil „Sortufen”.

Professionaalses muusikute koostöös on aga veel osapooli. Oma vaate lisavad albumi valmimise juures osalenud ja loo remiksinud šotlasest produtsent ja muusik Howie B, kes on teinud koostööd teiste seas selliste artistidega nagu Björk, U2, Brian Eno ja Siouxsie and the Banshees, ent ka meie Maarja Nuudi & Ruumiga, Mari manager Marili Jõgi ja rahvusvaheliste kontsertide agent Juliana Volož. 

Mari, räägi palun kõigepealt, kus ja kuidas islandlastega tutvusid ning kuidas jõudsite koostööni?

Pani ja Þorkelliga tutvusime TMW-l, aasta oli vist 2016. Nende ansamblil oli öine kontsert Mustpeade majas ja sõber Kaido Kirikmäe soovitas mul kindlasti seda kuulama minna. Südaööl kippus uni kangesti peale, aga otsustasin ikkagi kontserdi ära oodata. Selgus, et oligi põhjust. Bänd, millega nad esinesid, kandis nime Stereo Hypnosis ja mängis ambientseid kõlamaastikke. Mulle väga meeldis ja läksin pärast kontserti nendega juttu rääkima. Muhedad tüübid olid, nii saimegi tuttavaks. Mõni aasta hiljem sattusin esinema Islandil Iceland Airwaves festivalil ning kohtusime taas juba nende kodulinnas Reykjavikis. Eelmisel aastal palusid nad mul nende uue koosseisu albumi lugudele vokaali salvestada ja nii saigi alguse meie muusikaline koostöö. 

Kas kaugusest koostöö ja füüsiliselt koos samas ruumis loomine on tulemuse vaatest kuidagi erinevad?

Kindlasti on erinevad. Füüsiliselt samas stuudios/ruumis viibides on ühisosa ja ühisloome ruum oluliselt suurem ning on rohkem ruumi sünergiale. Eks seda ole ka salvestuselt kosta. Samas olen 2020. aasta jooksul selliseid distantsilt koostöid teinud päris mitmeid ja see on samuti igati toimiv variant – näiteks hiljuti salvestasin kaastööd isegi ühele Belgia/Senegali ansamblile, kellega ma pole kunagi silmast-silma kohtunud. Sellistel juhtudel tuleb enda looming rohkem usaldada partneri kätesse. Kui ollakse sarnasel lainepikkusel, võib kokku ikkagi mõnusa asja saada. Muusikal on see võluvägi, et riigipiirid ja keeled justkui ei loegi. 

Kas ja mis mõju on su tegemistele avaldanud TMW ja Music Estonia?

TMW on minu jaoks olnud väga oluline hüppelaud. Aastate jooksul on arglikest katsetest muusikatööstuse tegelastega tuttavaks saada kasvanud tõeliselt kihvt ja värvikas koostööpartnerite ja sõprade võrgustik. Just esimesest TMW kontserdist ilmusid minu esimesed kaalukamad välismeedia arvustused ning sai alguse koostöö Soome Rockadillo leibli ja selle asutajast legendaarse Tapio Korjusega. TMW puhul mõtlen alati, et on tegelikult väike ime, et selleks üheks nädalaks tõelised maailmategijad Tallinna kokku tulevad ning vaimustuvad siinsest õhustikust ja muusikast. See on tohutu võimalus ka kõigile Eesti muusikutele kontakte luua ja kuuldud saada. 

Music Estonia organisatsiooni arengut olnud olnud rõõm kõrvalt jälgida ja ka ise sellest liikmena osake olla. Nende eestvõttel on toimunud valdkonna kasvamine – ühtse „rindena” välissündmustel ja rahvusvahelistes projektides osalemine on minu meelest andnud Eesti muusikutele ja muusikamaastikule kindlasti juurde nii vunki kui ka eneseusku.  

Milline on tänaseks sinu tiim ja kuidas see sind toetab?

Tänaseks on mul väike, aga väga efektiivne, professionaalne ja pühendunud meeskond, kes mind igati toetab ja aitab mul keskenduda põhilisele ehk muusikale. Suurim rõõm on sellest, et kõik meeskonna liikmed on tõesti 100% asja juures ja teevad kõike südamega. Oma tiim on inspireerinud mind alati minna võtma maksimumi kvaliteedis – see on meie jaoks norm. 

Minu meeskond on mänedžer Marili Jõgi, kes oli ka Eesti Muusikaettevõtluse Auhindade 2020 aasta manageri nominent, helikunstnik Taavo Teras, rahvusvaheliste kontsertide agent Juliana Volož ning helimaag Martin Kikas. Martin on lihtsalt geniaalne heliinsener, kellele olen usaldanud kõik oma viimased albumid ning teinud tema juures Tartus Ö Stuudios ka mitmeid videoproduktsioone. 

Mariliga koostööst täitus juba 5 aastat ja selle üle on kohe eriliselt hea meel, sest „seda õiget” abilist ja mänedžeri otsisin ma ikka väga kaua. Aastate jooksul oleme saanud oma koostoimimist orgaaniliseks ja hoogsaks tandemiks arendada. Tänu Taavole, kes minuga ju ka välisreisidel kaasas käib, saan alati olla kindel, et minu kontserdil on tagatud hea helikvaliteet ja kannel kõlab õigesti. Lisaks on ta lahke ja suure südamega tegelane. 

Alates eelmisest aastast teen koostööd ka Juliana Voložiga, kes on väga võimekas ja ülemaailmse haardega kontsertide agent. Ta aitab leida väliskontserte ja panna tuure kokku, samuti mõtleb ta kaasa ning leiab väärt võimalusi ja väljundeid ka keerulistel aegadel. Lisaks on mul hulganisti häid nõuandjaid ja kunstnikke, kes ikka hea nõu ja jõuga vajadusel appi lendavad. Oma tiim loob teatava turvatunde ja paneb uskuma, et suudame koos ka pisut pöörased ideed teoks teha. 

Pan ja Þorkel, teie bänd Stereo Hypnosis osales TMW-l aastal 2016. Selleaegses FB postituses räägite, et sellele eelneval TMW-l esinesite Briti leibli 130701 / FatCat ja meie Üle Heli ühisel esitlusõhtul. Kas Eesti muusikaga on olnud veel kokkupuuteid?

Me lihtsalt saatsime TMW-le esinemisavalduse ja meid valiti esinema 130701 // FatCat ja Üle Heli kureeritud õhtule Mustpeade majas. Super õhtu oli. Aga see polnud meie esimene Eestis käik. Esinesime ka Eclectica festivalil Tartus aastatel 2009 ja 2010 koos Vladislav Delayga, samuti aastal 2016 salapärasel Kukemuru ambient festivalil, mida esitles Kaido Kirikmäe.

Mis Mari muusika puhul teie tähelepanu köitis ja koostööle innustas? 

Mari käis meie TMW kontserdil ja ajasime seal juttu. Ta kutsus meid oma järgmisel õhtul toimuvale kontserdile, kus langesime tema hääle ja imeilusate eesti rahvamuusika seadete lummusesse. Hiljem mõtlesime et tema hääl sobituks meie muusikaga ideaalselt. Õnneks oli ta nõus meiega kampa lööma.

Howie, kuidas sina Mari ja Tunglleysa ühisloomingu töötlemiseni jõudsid? 

Noh, Pan and Thorkel saatsid mulle aasta tagasi oma albumi ja armusin sellesse silmapilkselt. See muusika, kontseptsioon ja seos loodusega… Algselt kavatsesin albumi avaldada oma plaadifirma Pussyfoot all, kuid see paraku erinevate asjaolude tõttu ei õnnestunud. Küll sain võimaluse töötada ühe looga, kus Mari kaasa teeb, ning see tulemus on tõesti rõõmustav. 

Kuidas on sinu tööstiil pandeemia-aasta jooksul muutunud ja kas see puudutas ka Mari ja Tunglleysa koostööd?

Minu jaoks töölaad ei ole palju muutunud, kuna elan saarel ja olen igati harjunud kaugtööga. Aega kulub vast tiba rohkem, kuid kunstilises plaanis on tulemused ka seda väärt. 

Oled töötanud muusikamaailma suurnimedega. Kuidas valid nüüd artiste, kellega soovid koostööd teha. Kui oluliseks oma töös pead TMW tüüpi esitlusfestivale?

Muusikaline säde on see, mis mind sütitab. Väga lihtne, selle põhjal valingi. Muidugi on asjal ka sotsiaalne pool, mis on mulle väga oluline. Esitlusfestivalid ja -kontserdid on ülioluline osa minu tööst ja sellest, kellega koos töötan. Elavesitus on muusikas kõik! Viimase aasta jooksul on see muidugi vaka all olnud, aga tuleb lihtsalt kannatust varuda. 

Mari on juba teine Eesti folkartist, kellega koostööd teed, Maarja Nuudi ja Ruumi (Hendrik Kaljujärve) duo oli esimene. Kuidas neid kogemusi võrdled? Kas oskad nende põhjal öelda, kas on olemas selline asi nagu Eesti saund? 

Minu jaoks on see lihtsalt muusika ja töö inimestega, kes oskavad ennast muusika kui meediumi kaudu väljendada. Jah, loomulikult on Eesti saund täiesti olemas – see keel ja need meloodiad teie geenides. See on nii ainulaadne ja kaunis.

Marili, kui kaks artisti saavad kokku ja otsustavad koostööd teha, siis milline on selles manageri roll?

Ulatan oma abikäe kogu asjaajamisel. Alates paberimajandusest kuni selleni, et muusikute loodud sisu saaks parimal moel pakitud ja jõuaks võimalikult paljude kuulajateni, võimalusel ka uute ägedate koostööde ja tulevikuvõimalusteni. Kõik sünnib sünergias. Mida erksam see on, seda parem!

Lisaks Mari Kalkunile esindad Kadri Voorandi ja Duo Ruutu ning toimetad Tommy Cashi day to day managerina. Mis on sinu manageritöö suurimad väljakutsed ja rõõmud? 

Kõige suurem rõõm on looming ise, millest inspireeruda. Seejärel käivitub sisemine mootor, tekivad ideed ning ka väljakutsed. Tegelikult on kogu protsess väljakutse ja nauding samaaegselt – säärase tasakaaluta tunduks see 24/7 asjatamine kuidagi tühjana. Eks managerina hakkab muidugi heas mõttes pulss kiiremini lööma, kui saab kontakte ja ägedaid koostöösid luua, uusi lähenemisi leiutada ja õppida ning peale õnnestunud kontserdielamust rahulolevaid kuulajaid näha. Need on väljakutsed, millest on rõõm kerge sündima, kui oled südamega asja juures. Kui rõõm on suur, siis tunne on selline, et korraldaks või terve maailma ära – pea on ideedest tulvil ja tahe artist oma karjääriredelil kiiresti võimalikult kaugele aidata on täiega põhjas. Õige tee leidmine võimalikult efektiivse ja stiilse tulemuseni on mõnus väljakutse. Samuti see, et investeeringud ei pruugi tihti olla võrdes sissetulekutega, eriti alustavate talentide puhul või uutele sihtturgudele sisenemisel. Ka TMW pakub suurepäraseid võimalusi kontaktide ja karjääri edendamiseks. Kohtumistest TMWil ja teistel sarnastel festivalidel on palju head sündinud! Ka minu manageritee sai alguse just TMW-l.

Juliana, millisena näed agendi vaatest pandeemiajärgseid kontserdivõimalusi?Seda on praegu väga raske ennustada, arvestades, et muusikamaastik on pandeemia aja jooksul muutunud. Millised festivalid või lavad vastu peavad, seda näeb loodetavasti sügisel. Igal juhul on tendents selline, et sooloartistil ja väikese koosseisuga bändil on praegu rohkem võimalusi välistuure plaanida. Ma loodan, et 2022. aasta sügisest saab kontserte taas enam-vähem normaalses rütmis broneerida. Mul on väga hea meel, et juba praegu on laual mõned pakkumised ning loodan, et saan Marile esinemiskutseid toredatele festivalidele ja lavadele.

Kas esitlusfestivalidest nagu TMW on agendil kasu? Millist rolli on TMW sinu agentuuri töös mänginud? 

Esitlusfestivalid on ülitähtsad professionaalse võrgustiku laiendamise mõttes ja suurepärane võimalus näidata artisti muusikavaldkonna proffidele oma kodumaal või oma kultuurirumis, kus fännid saavad kaasaelamisega tuge pakkuda. Minu jaoks on TMW eriti tähtis, sest kolm bändi, kellega koos töötan, on pärit Eestist ja esimest korda nägin neid esinemas just TMW-l. Ka Mari nägin esimest korda just sellel festivalil ja mulle väga imponeeris tema karismaatiline ja mitmekülgne esinemine. Mari viimane täispikk plaat „Õunaaia album” tabas mind aga otse südamesse!

---

Mis järgmisena teoksil? 

Mari: Hetkel saabki ju tegeleda loomingulise tööga, mida katsun jõudumööda teha, samuti kasutada praegu tekkivat aega enese ja oma muusikaliste oskuste arendamiseks. Veel kevade jooksul peaksin valmis saama teatrimuusika tükile „Petserimaa igatsus”, suvel ootavad (loodetavasti) taas ees kontserdid ja juba sügisel tahaks alustada uue täispika albumi salvestust, mille pärast olen juba praegu põnevil!

Pan ja Þorkel: Meie uus album, mille eelmaitseks on ühissingel Mariga, ilmub hilissuvell. Töötame uue muusikaga edasi ja esineme siis, kui selleks vähegi võimalus tekib. 

Marili: Hoolimata keerukustest kogu maailmas on praegu väga põnevad ajad! Konkreetselt Marist rääkides on huvitavate muusikaliste koostööde aasta ning samal ajal on vaikselt käima lükatud ka tema uue albumi loomeprotsess. Mis saaks ühele managerile olla võluvam kui palju uusi mõtteid, mis elluviimist ootavad!

Juliana: Üks väga põnev projekt, milles osalen, on hiljuti loodud rahvusvaheline iseseisvate muusika-agentide ühing AGIMA. Meid on seal kokku 13 agenti, kes kõik annavad endast parima, et ühiselt artistide karjääre arendada. See on väga huvitav eksperiment, sest me kõik oleme harjunud pigem üksi ja iseseisvalt töötama.