Vabariigi Presidendi kõne Tallinn Music Week 2021 avamisel 30. septembril

TMW is presented by Telia
01 oktoober 2021 KonverentsMuusikafestival
Foto: Jelena Rudi

Kallid muusikanädalised!

Mul on hea meel, et Tallinn Music Week elas pandeemia üle ja tuli meie juurde tagasi. 

Ta tuli tagasi ainult sellepärast, et Helen on julge. Ja leidlik. Ja loov.

Ja kõik teised, kes seda nädalat veavad, on samasugused – julged. Loovad. Leidlikud.

Loovus on ju julguse tunnus. Sest looming on kord juba selline, et kellele meeldib ja kellele mitte. Loovad ja julged inimesed omakorda on jälle vaba ühiskonna tunnismärk. Sest ainult tõeliselt vabad inimesed on loovad. 

Me räägime murelikult sellest, et pärast ajaloo lõppu, nii nagu seda ilusat ja üha avanevat, vabanevat maailma kirjeldas Francis Fukuyama, on vabadust justkui hakanud vähemaks jääma.

Miks see ikka ja jälle ajaloos, ka meie ajal ja meie loos, juhtub, et siin ja seal inimesed heituvad vabadusest ja hakkavad toetama midagi muud? 

Sest vabadus on raske kanda. Vaba inimene vastutab ka. Ta saab alati midagi teha. Ta ei pea kunagi ütlema, et ma ei saa sinna midagi parata. Ta ei pea kunagi vaikima, kui õige oleks rääkida. Ta vastutab enda, oma lähedaste, oma kogukonna ja riigi eest.

See ongi raske. Sellepärast võivad inimesed valida midagi muud. Valida vaikimise, kõrvalevaatamise, enese ja teiste rahustamise, et polegi vaja öelda, teha ega vastutada.

Miks on need tihti loojad, kultuuriinimesed, kes siiski ütlevad, teevad, vastutavad, seisavad vabaduste eest?

Ainult päriselt vaba inimene on päriselt loov.

Aga väga suur hulk meie inimestest ei ole enda arvates ühtegi pidi loovad. Luua saab muidugi väga erinevaid maailmasid, muusikast start-up´ide ja hubaste restoranideni, pildist ja filmilindist iluaia või suurepärase käsitööõlleni. Lasteaia laulutunnist I kursuse füüsikaloenguni. Lapsele tekist ja toolist tehtud mängukoopast kuni teismelise sünnipäevaks hoolega hakitud kartulisalatini. See kõik on tegelikult looming, aga vahel inimestele tundub, et nende loodu ei ole justkui seda üllast sõna väärt. 

Kui oma igapäevasest tegevusest saab loomise ja vabaduse asemel vaid nukralt tunnetatud paratamatus, muutub vabadus justkui kuidagi elutuks. Isegi mõttetuks, igatahes – ebaoluliseks.

Ja kui vabadus muutub ebaoluliseks, on kerge temast midagi ära anda selle nimel, et keegi teine ka natuke võtaks vastutusekoormat enda kanda, minu vastutust vähemaks. 

Nii võivadki kord juba vabaks saanud, kasvanud ja arenenud ühiskonnad oma vabadust pelgama hakata, otsima kedagi, kes vastutaks kõigi ja kõige eest.

Milles see väljendub, et vabadus on ühiskonna ära tüüdanud? Minu arvates on esimesed märgid selles, kui ühiskonnas tekivad ootused riikliku ettehoolduse osas. Kõige eest peab seisma riik, kõik peab korraldama riik ja kui valitud poliitikud seda ei suuda, valime uued juhid, kes seda kõike meile lubavad. Seejuures valime need, kes eriti söakalt meid vastutusest vabastada lubavad. 

Maailmas on riike, kus kodanik ei kanna üldse mingit vastutust, sest temalt on võetud kõik vabadused. Meiegi ühiskond tuleb sellisest minevikust – ei palka, ei makse, ei õigust minna ja tulla, ei vabadust öelda või arvata. 

Ka sellises ühiskonnas, nii nagu kõneleb üks päev Ivan Denissovitši elust, on väikesed rõõmud ja helged hetked. 

Maailmas on ka riike, mis jätavad oma kodanikele absoluutse vabaduse ega võta ise peaaegu mingit vastutust inimestele kindlustunde pakkumise osas. Sellises riigis jagunevad inimesed väga kiiresti neiks, kes endale kindlustunnet ja vabadust osta jaksavad ja teistsugusteks, ikkagi mitte vabadeks inimesteks, sest neil ei ole valikuid. 

Kuidas siis püsida sellel kuldsel keskteel, kuidas üldse tunda ära seda kuldset keskteed, kus me oleme täpselt parasjagu vabad, kanname sellest tulenevat vastutusekoormat kergelt ja innuga? Kanname oma vabadust ja vastutust, aga samas teame – elus on ikkagi hetki, kus vajame ülejäänud ühiskonna tuge ja see tugi on meile kättesaadav?

Kuidas mitte heituda ja paluda enda eest otsustada, anda ära oma vabadust ja vastutust pealtnäha lihtsama toimetulekukeskkonna nimel? 

Ei ole meie isiklikus ajaloos olnud enne 2020ndat sellist aastat, kus inimkond oleks niimoodi tõmbunud üksteisest eemale, nagu me pandeemia pärast oleme teinud. Maakera jäi seisma, paljudel kahjuks tuli ka maha minna. Meil teistel oli võimalus põhjalikult järele mõelda.

Me näeme täna tunneli lõpus valgust. Vaktsiinid on meid vabastamas pandeemiavangistusest. Igaühe panus võib päästa kellegi elu, meie kõigi panus päästab maailma. 1. septembril koolilastega kõneledes nägin ma nende silmist, kui uhked nad on, et nad päriselt päästavadki oma vaktsineerimisotsusega inimelusid ja kogu maailma.

See on võimas pagas eluteele. Need lapsed ja noored teavad imelise selgusega, et nende teod ja otsused saavad päästa maailma. Nad on otsustanud vastutada. Nad on olnud oma otsuses vabad, aga tajunud ka paratamatust. 

Kuid ka nemad, nii nagu ka meie, tahavad võtta vastutust koos teistega – vaktsineerima mindigi tihti koos klassikaaslastega. Just siin on vabade kogukondade püsimise võti – oma osa tehes me teame, et seda teevad ka kõik teised. Või vähemalt kõik need, kes vähegi saavad ja suudavad. 

Vaba ühiskond jääb vabaks, kui ta on samas õiglane. Kõik on tõepoolest ühtmoodi vabad, kõik on ühtmoodi vastutavad. Iga kord, kui ühiskond peab toime tulema mõne olulise muutusega, otsime me uut tasakaalu selleks, et ka peale muutust, aga eelkõige muutuste perioodil, oleks igaühe vabadus täpselt nii suur, et jääks alles ka teiste vabadus. Et muutuste raskus jaguneks meie vahel ühtlaselt.

Kuidas me seda tasakaalu ehitame ja leiame? Kui on aega – ja meie põlvkonnal Eestis on oma kogu ühiskonda haaravate kriiside lahendamiseks õnneks alati olnud tegelikult aega, sest meie kriisid – üleminek vabasse ühiskonda, majandusliku kaose muutmine majanduslikuks eduks, nüüd pandeemia ja vajadus peatada saastavate energiakandjate põletamine – ei ole võrreldavad sõdade, ränkade loodusõnnetuste või okupatsiooniga. Kui on aega, siis ehitame läbi arutelude ja üheskoos kasvamise.

Kuidas see käib? Kõige leebem viis üksteise mõtlemist mõjutada, oma mõtteid jagada, on loominguline lähenemine. Sellepärast ei ole imeks panna, et just kultuuriinimesed, loojad, aitavad meil oma raskustes kasvada sinnani, et leiame lahendused. 

Et me tülli ei läheks, et osad meist oma vastutust varna ei viskaks, et osadelt seda käest ei võetaks, peame me oma ootused, lootused, hirmud ja mured üksteisele kättesaadavaks tegema viisil, mis ei põhjusta võitle või põgene reaktsiooni, vaid seisa, vaata, kuula, imesta ja mõtle kaasa reaktsiooni. 

Olete ju tundnud seda tunnet ühiskonnas olulisi teemasid puudutava muusikateose või teatritüki järel koju kõmpides, nagu oleks ise kuidagi parem, idealistlikum, tahaks minna appi ja tahaks teha ära?

Ma usun, et me kõik oleme. Ja see loeb. Sellepärast on nii tähtis, et kultuur, mis kõnetab, jõuaks hästi paljude inimesteni kogu ühiskonnas. Sest need, kes on kaotanud võime oma igapäevaelus näha loomingut, võivad kergesti kaotada tahte mõelda ka teiste loodu üle. 

Sellepärast peab kultuur olema kättesaadav lasteaias, et me harjuksime, et ta on. Koolis, et me harjuks temale toetuma ja saaksime oma esimesed elamused, mis panevad meid tahtma olla kuidagi paremad. Igas Eestimaa nurgas, et meil ikka oleks ühine kultuuriruum. 

Aga see peab olema päriselt kultuur. See, mis ikka mõtlema paneb. Harjumus sellisele kultuurile toetuda peab meis aegamööda kasvama. Kui see pole pikka aega õnnestunud, on ühiskond varem või hiljem selle küsimuse ees – mis meid seob? Kuidas me saame hakkama, kui päriselt on keeruline? Mis aitab meil leida uue tasakaalu üksteise õiguste osas, mis puudutab kasvõi vaktsineerimist? Või uue tasakaalu erinevate põlvkondade õiguste vahel – millised on meie jaoks õiglased pingutused ja mõistlikud loobumised selle nimel, et lastel ja lastelastel oleks ilus kodulinn, ilus riik ja ilus maakera?

Kultuurile toetumata saame konflikti, mitte lahenduse. Aga see toetumine ei käi nii, et korraldame loomeliitude ühispleenumi või teeme mõned üht või teist lahendust ja tasakaalu toetavad kultuurilised etteasted.

Pigem on nii, et kui tajume – raske on olla ühisel lainel, siis ilmselt oleme pikka aega lahku kasvanud. Meile on väheseks jäänud kultuuriruumi, mida me kõik tunneme, teame ja tajume. Me ei loe samu raamatuid. Me ei kuula sama muusikat. Me näeme palju väga erinevat kunsti, aga see kaleidoskoop on kõigi jaoks erinev, mida me oleme märganud, näinud ja uurinud. 

Samas oleme ju õnnelikud, et kultuurimaailm on globaalne, kohutavalt mitmekesine ja me kõik tarbime temast imetillukest killukest, mitte nagu 20. sajandil, kui igal rahval olid oma suurkujud ja neid oli piisavalt vähe, et kõiki teada ja tunda?

Kuidas sellises maailmas luua uut ühist kultuuri- ja komberuumi? Eriti kui iga vaba ühiskond meie ajastul koosneb tulijatest, alati siin olijatest ja läbijalutajatest, kes kindla peale edasi liiguvad?

Mina neid vastuseid ei tea. Aga juba kõigi nende küsimuste üle arutamine viib meid minu arvates kindlasti lähemale uuele tasakaalule eri inimeste, erinevate ühiskondade ja erinevate põlvkondade vahel. Selleks ongi Tallinn Music Week. Kultuur on poliitika. Aeglane, aga toimiv. 

Maakera hakkab uuesti pöörlema, esialgu vaikselt, siis kiiremini. Aga on meie asi teha nii, et sellest vakatusest, aeglustusest, sünniks võimalikult palju head. Rohelisem planeet. Arvestavam ühiskond. Toetavam kogukond. Vaba ühiskond võimalikult paljudele siin maakeral. Julgus vaba olla ja julgus vastutada.

Aitäh ära kuulamast!