Roheraideri avaarutelu: Roheraider ja keskkonnateadlik korraldus – kas rohepesu või vääramatu tulevik?
Eesti muusikaturu fookuspäev 2023. Foto: Aron Urb
Muusikalinna jätkusuutlikuse projekti avaarutelul mõtisklesime, kuidas muusikavaldkond rohepöördes kaasa saab lüüa ja mis väljakutsed meil ees on. Juttu tuli ka erinevatest valdkondlikest juhenditest ja rohepesu kartusest. Arutelus osalesid panelistidena Tallinna Strateegiakeskuse ringmajanduse osakonna peaspetsialist Liina Kanarbik, Tallinna välisprojektide büroo teadus- ja arenduskoostöö koordinaator Maila Kuusik, Tartu 2024 programmiliini Elu ja Keskkond juht Triin Pikk ning Viljandi pärimusmuusika festivali rohepealik Kirsika Meresmaa.
Ümarlaud leidis aset Eesti muusikaturu fookuspäeval 6. aprillil ja on järelevaadatav YouTube’is.
Muusikaürituste praegune seis ja piloteerimised
Pole olemas keskkonnasõbralikku üritust, kuivõrd kõik üritused on keskkonnavaenulikud, kuid tähtis on teha häid valikuid. Suur osa tänasest muusikavaldkonna rohepesust tekib korraldajate teadmatusest, kus mõistete taha ei vaadata. Jalajälje vähendamiseks tuleb palju uurida ja lugeda, mis on ajamahukas, kuid sellises olukorras pakuvadki abi kohalike omavalitsuste juhendmaterjalid, mis aitavad korraldajal teha esimesi samme keskkonnahoidlikkuse suunas.
Erinevad juhendid (sh Tallinn, Tartu, ministeerium) katavad enamasti samu teemavaldkondi, mis kuuluvad kõikide ürituste juurde, nende hulgas: toitlustus (kas see on kohalik, kas see on lihavaba; millistel nõudel, kas on saadaval kraanivesi), jäätmete liigiti kogumine, materjalide (nt rinnasildid ja kaelapaelad, esinejate meened) ostud, transport (osalejate ja korraldajate liikumine).
Tallinna strateegiakeskus algatas üle aasta tagasi keskkonnasõbraliku ürituse juhendi koostamise, mida Maila Kuusik koos oma kolleegidega ka piloteeris neljal kultuuriüritusel. Selleks arutati korraldajatega enne üritusi punkt-punkti haaval läbi kogu juhend. Kui esimene reaktsioon korraldajatelt oli tõrkuv (“liiga kallis”, “liiga keeruline”), siis tegelikult tõi protsess endaga kaasa vau-efekti. Korraldajad tõdesid, et kuigi ehk kohe kõike ei saavuta, on tähtis alustada. Oluline on detailide läbimõtlemine: nt ooperipäevade lavakujundus läks edasi dekoratsioonideks Draamateatrisse. Samamoodi on tähtis peale üritust järelduste tegemine nii, et õppetunnid võetakse endaga uude aastasse kaasa.
Triin Pikk seisab selle eest, et veerandis Eestist korraldatakse kultuuriüritusi alates sellest aastast ühtsete juhiste järgi, mille aluseks on tulevase Euroopa kultuuripealinna Tartu 2024 keskkonnastrateegia ja -eesmärgid. Tartu juhend avalikustati 2021. aasta mais ja seda testiti täiel määral sama aasta autovabaduse puiesteel. Suures koostööprojektis lõid kaasa ligi kuu jooksul üle 70 partneri, sh 5 toitlustajat, kes kasutasid terve perioodi korduskasutatavaid nõusid. Esmakordselt sellises mahus tehtud ambitsioonikas otsus säästis kokku 15 000 ühekordset topsi ja taldrikut. Ka järgnenud aastatel on autovabaduse puiesteed korraldatud samadel keskkonnasäästlikkuse põhimõtetel, mida on eriti lahkelt tervitanud külastajad. Keerulisem on olnud jäätmete sorteerimine, mis on probleem ka üle-eestiliselt, kuid milles kultuurikorraldajad saavad eeskujuks olla.
Suure ületarbimise puhul jäävad jäätmed selgelt silma, saades seetõttu ka rohkelt tähelepanu. Meeletu tarbimise osas on Eesti kahjuks esirinnas: kui maailm “tähistab” ületarbimise päeva juulikuus, siis Eestil on see juba märtsi alguses käes. Teisisõnu on Eesti märtsi alguseks ära tarvitanud loodusvarad, mida tegelikult oleks pidanud terveks aastaks jaguma. Prügi sorteerimisega materjali ringlusesse saatmine on vähim, mida nii korraldajate kui ka inimestena saame teha oma mõju vähendamiseks – eesmärgiga tekitada võimalikult vähe segaolmejäädet, mida ümber ei töödelda. Küll aga on eestlaste teadlikkus sorteerimisest vähene ja kui üritusel pole eraldi inimest prügikastide juures suunamas, kiputakse prügi kokku segatuna ära viskama. Kirsika sõnul on Viljandi folgi näitel neljapäevase festivali jooksul näha, kuidas vastava juhendamise puhul suudavad külastajad iga päevaga õppida järjest paremini oma prügi sorteerima. Ka korduskasutatavatele nõudele üleminek on aidanud külastajatel mõista prügi vähendamise vajadust: inimesed näevad, et prügikastid on tühjemad ega aja üle ning maapind on puhtam (nt ei vedele seal enam plasttopse).
Kas seega oleks igale üritusele vaja oma rohepealikku? Kirsika usub, et kuigi see tuleks kasuks, siis tegelikult peaks igaüks olema oma valdkonna rohepealik ja teadma, millised lahendused tema tiimile kõige paremini sobivad. Tartu 2024 kogemusest teab Triin, et roheteemadele ja keskkonnasäästlikele lahendustele tuleb mõelda juba üritust plaanides, mitte kaks-kolm päeva enne seda. Nii aitab ta kohalikel korraldajatel juba algusjärgus lahendusi välja mõelda, alates toitlustajate valikutest kuni jäätmekäitluse partnerite ja dekoratsioonide materjalideni. Nii peaks ürituse rohepealik või keskkonnaspetsialist seisma selle eest, et kõikide nende teemade peale läbivalt korraldusprotessis mõeldaks.
Keskkonnasäästlikud juhendid aitavad tõsta teadlikkust
Kuigi võib tunduda, et eri juhendeid on palju, on need tegelikult kõik sarnase sisuga, koosnedes keskmiselt seitsmest alajaotusest ning olles pigem pehmed ja soovituslikud. Vaid jäätmete puhul võib olla karmimaid regulatsioone KOVide jäätmekordadega seoses.
Tartu 2024 algatas rohejuhendi töö n-ö ülevalt alla suunaga, kuivõrd oma tingimused ja tärminid seadis Euroopa kultuuripealinna formaat. Küll aga kohtuvad nad korraldajatega kaks korda aastas, lisaks viies läbi seminare ja mentorlusi, et korraldajatega koos läbi mõelda lahendused. Oluline on “kõik koos” põhimõte, et korraldajaid ei jäetaks nõuetega üksi.
Samas võib alustada ka teiselt poolt, lihtsalt hea initsiatiiviga, nagu seda tegi pärimusmuusika festival, kellele seesama Tartu juhend on nii olnud neile heaks enesekontrolli hetkeks. Kuivõrd seaduseid ja määruseid võibki teinekord ootama jääda, alustas ka strateegiakeskus meelega pilotiseerimisest. Nii saab pilootprojektis osalejaid kasutada ka kõneisikutena oma valdkonnas ning saada õppetunde, mis lahendused toimisid ja mis mitte.
Juhendid ei koosne ainult nõuetest, vaid ka soovitustest ja headest lisamaterjalidest. Keegi ei nõua kohe perfektsust, vaid tähtsad on esimesed sammud.Nüüd on mitmetel taotlusvormidelgi juures keskkonnahoidlike lahenduste kirjeldamise kohad, näiteks strateegiakeskuse kaudu avaliku ürituse loa taotlemisel või Tartu linna kultuuritoetuste taotlemisel. Tartu kogemuses on see küll uus asi, mida samm-sammult rakendatakse osana teadlikkuse tõstmiseks, et korraldajad mõtleksid oma otsused läbi ja annaksid toetajale justkui lubadusi, mida täita. Kui praegu see veel hindamisel suurt osakaalu ei oma, siis tõenäoliselt omandavad keskkonnahoidlikkuse küsimused iga aastaga järjest suurema osatähtsuse. Nii on hea asuda nendega arvestama juba praegu.
Kommunikatsioon on võti
Maila arvates alahinnatakse sageli kommunikatsiooni: nii külastajate, partnerite kui ka korraldajatega tuleb rääkida. Kommunikatsioonis on tähtis jääda ausaks. Ebaõnnestumiste puhul ei tasu karta skandaali või rünnakuid, vaid tõdeda, et ühiselt õpitaksegi. Näiteks Viljandi folk on nii alati üritanud luua soodsat pinnast, selgitades, et koos õpitaksegi ja uusi lahendusi alles katsetatakse. Võtmesõnaks on läbipaistvus.
Sageli esitletakse ühiskonna hoiakutes roheteemasid valehäbiga, näiteks häbenetakse alles jäänud toitu oma karbiga kaasa võtta, ent kõlbava toidu äraviskamisse nii suure piinlikkusega ei suhtuta. Liina lisab, et kõik algab peast ehk sellest, kuidas peakorraldajad või organisatsioonide juhtkonnad ise suhtuvad ja käituvad. Tähtis on aru saada kogu tiimiga, miks ja kuidas me seda teeme ning seeläbi eesmärke kõikidele partneritele kommunikeerida.
Korduskasutatavad nõud on tulnud, et jääda
Korduskasutatavate (pandi)nõude pakkujaid tuleb järjest juurde, aidates leida sobivaid lahendusi igale üritusele ja võttes arvesse nii vajatavat tegumoodi kui ka suurust. Küll koonduvad praegu enamus pakkujaid Tallinna ja Harjumaale, vähem on neid Lõuna- ja Ida-Eestis. Nii on festivali Station Narva korraldajad seisnud dilemma ees, kas on mõistlikum tellida pakkuja Tallinnast, kes kulutab ressurssi edasi-tagasi transpordiks, või leida mõni lahendus kohapealt. Toona tasus Topsiringi tellimine end ära, tõstes kohaliku kogukonna teadlikkust ja pakkudes kasutamiskogemust. Ka Tartu 2024 tiim seisis sama murekoha ees, ent usub, et läbi tühisõitude vältimise ja nõude pika eluea on korduskasutus siiski õige valik.
Mida rohkem kõrghooajal toimub üritus, seda varem tuleb teha eelkokkuleppeid, eriti pandinõude jaoks. Väiksemateks või lühemateks sündmusteks on suurematel nõudepakkujatel olemas juba piisav kogus inventari. Teisalt tasub küsida nõu KOVidelt või teistelt suurematelt organisatsioonidelt, kel võivad olla sellised nõudekogused juba kokku ostetud või hangitud: näiteks Tartu Tudengipäevadel on traditsiooniliseks pannkoogihommikuks kogutud oma pärisnõude varu, mida hea meelega vahepeal välja laenutatakse. Kindlasti võiks liikuda edasi kaardistamaks seda, mis inventaripargid eri korraldajatel olemas on.
Kui igaüks võtakski üritusele oma nõudekomplekti kaasa, kas siis suuremahuline nõudepesu ei mõju teistpidi vett raiskavalt? Võnge Festivali korraldaja tõi välja, et sageli unustatakse sellise küsimuse juures ära, et vahet pole, kas inimene tarbib sama kohvitassi festivalil või kodus, pesema peab ta seda ikkagi. Ka Maila tõi näite, et tänapäeval on kokkuvolditavaid topse, millele saab ka kaane peale panna ja nii kannatada nõudepesuga koduni. Ka Hiiumaal toimuva Sõru Jazzi korraldajad on samamoodi olnud hädas nõudepesuga, eriti taldrikute ja söögiriistade puhul, mille ükshaaval pesemine pigem raiskab vett, kuid nii suurele massile nõusid ette varuda on keeruline. Ka kohalike koolide varud pole suvisel perioodil abiks. Järjekindel küsimine ja arutelu kohalike partnerite ja KOViga on siin aga võlusõna, vahel piisab ka väiksemate kogustega alustamisest.
Kokkuvõttes on roheteemad palju laiemad kui vaid jäätmed ja transport. Kuhu aga pöörduda, kui korraldajad tahaksid rohkem praktilist nõu ja tuge saada? Sobivaks partneriks võib olla Accento, samuti tasub küsida keskkonnaorganisatsioonidelt või tegutsevatelt kultuurikorraldajatelt, kes oskavad edasi suunata õigete kontaktide poole. Hea alguspunkt võiks olla need erinevad juhendid, mille kontroll-listid aitavad õigeid lahendusi leida.
Ümarlaud leidis aset Eesti muusikaturu fookuspäeval 6. aprillil ja on järelevaadatav YouTube’is.